Dubrovnikus olles käisime ka oma rendiauto järel, mille me eelnevalt juba internetis kinni panime. Autorent oli väga odav, kolm päeva läks kokku üle 30€, lisaks võtsime juurde ka kindlustuse, mis oli 15€ päev. Gps-seade oli meil omal kaasas, aga ka seda oleks saanud kohapealt rentida. 
​
Üks road trip, mille ette võtsime, oli Dubrovnikust naaberriigi Montenegro linna Kotori ja seda vaid paari tunniga.

Piiri ületus oli suhteliselt kiire, näidates ette vaid passid ning autole vajalikud paberid riigi ületamiseks (roheline kaart, mis maksis meie autorendifirmas 8€/päev). Kuna Montenegro ei kuulu Euroopa Liitu, siis saime ka templid passi! Naljakas on aga see, et Montenegros on kasutusel eurod! 

Piir ületatud, sõitsime edasi kaunite mägede vahel, mis oli paksult täis küpresse ning viinamarjaistandusi, kuni jõudsime esimese asulani. Montenegro on tunduvalt rohkem "ajast" maha jäänud, võrreldes Horvaatia või ülejäänud Euroopaga. Loodus on seal aga väga kaunis ning vanalinnad võrratud! Esimene pikem peatus oli väikelinn Perast, mis asub kuulsa Kotori lahe ääres.

Sõitsime taas edasi ning jõudsime meie sihtkohta- Kotori! Linna ümbritseb Veneetsia Vabariigi ajal ehitatud müür ja arhitektuuris domineerivad sellest ajast pärinevad hooned.  

​
Üks suuremaid tõmbenumbreid Kotoris on muidugi UNESCO maailmapärand St. John kindluse süsteem, mis asub mäe otsas ja on ühenduses vanalinnaga ning kuhu pääseb mööda kitsast ja üsnagi lagunenud kivitreppi. Pilet ülesse maksab 3€ ning see raha ja VAEV oli seda väärt, kuigi teekond oli suhteliselt raske ja pikk! Juba poolel teel üles avanesid meile meeletult kaunid vaated üle Kotori lahe. 
​

Järgmise korrani ♡
​

Jõudsime lõpuks Dubrovnikusse, pärast 5h bussisõitu Splitist! Sõit kulges läbi Bosnia&Hertsogoviina, sest viimane on omal ajal ka väikest rannikuäärset juppi endale tahtnud ja sellega Horvaatia kaheks osaks poolitanud. Dubrovnikusse pääsemiseks bussi või autoga ei ole muud võimalust, kui sõita läbi teise naaberriigi. Bosnia&Hertsogoviina ei ole Euroopa Liidu liikmesriik ja seega peab piiri peal passi näitama (ID-kaartist ei piisa). 
Meie villa asus 7 km Dubrovnikust väljas, mere ääres. Esimese päeva õhtul jõudsimegi vaid villa lähedal meres ujumas käia. Järgmise päeva hommikul suundusime aga Dubrovnikut avastama. 

Vanalinna ümbritseb paks linnamüür, mis on pea 2 km pikk! Dubrovniku linnamüüridest ei ole kunagi läbi murtud. Pilet müüri peale maksab umbes 21€ täiskasvanud inimese kohta ja sul on võimalik teha terve tiir ümber vanalinna. Raha oli täiesti väärt seda meeltult lahedat kogemust! Kaks kilomeetrit ilusaid vaateid nii vanalinnale, kui ka Aadria merele. Müüri peal leidub ka kohvikuid ja jäätiseputkasid, kus meiegi peatuse tegime ja lihtsalt mõnusat olemist nautisime. Linnamüüril kõndimine on kindlasti MUST-DO Dubrovnikus.

​

Järgmine blogipostitus tuleb meie viimasest sihtkohast- Montenegrost. Päikest!

Veetsime emaga imelise nädala Horvaatias ♡ Alustasime oma reisi Splitis. See on suuruselt teine linn Horvaatias ning asub Aadria mere ääres. 
Otselend Helsingist kestis 3h ja kohale jõudsime hommikul kell 10, saime samal päeval juba Spliti kaunist vanalinna avastada! Kui ülejäänud linn on nagu üks tavaline moderne suurlinn ikka, siis Spliti vanalinnas reisid sa ajast tagasi. Kaunid valgest kivist ehitised, paleed, väljakud, kitsad tänavad, kellatornid, hubased armsad kohvikud ja poekesed on tihedalt mahutatud üsnagi väiksele alale, mis võtab oma hea paar päeva aega, et kõik korralikult läbi käia! Kokku olimegi Splitis 2 päeva, mis oli meie arvates täiesti piisav aeg.

Järgnevatel päevadel ootab meid ees veel kaks UNESCO maailmapärandi linna- Dubrovnik ja Kotor (Montenegro). Päikest!

Otsustasime Keiduga väiksele reisile minna, nimelt Põhja-Itaaliasse. Kuna Prantsusmaa piir on suhteliselt lähedal, siis mõtlesime mõned päevad ka seal veeta! Lennupiletid ostsime läbi Kiwi.com lehe. 2 inimest Helsingi-Amsterdam-Torino ja samamoodi tagasi läksid kokku maksma natukene üle 400€ (käsipagas ainult). Reis kestis 8 päeva ainult, aga suutsime kokku külastada nelja riiki: Itaalia, Prantsusmaa, Monaco ja Holland, millest viimases saime kokku olla vaid mõned tunnid Amsterdamis (sinna tahaks uuesti minna, et üks korralik turistikas teha!). Samuti Monaco on täiesti tehtav ühe päevaga. Reisi I pool oli super aktiivne, kuna me kõndisime väga palju jala ning Prantsuse Riviera on mägine, mis tähendab et pidime pidevalt kõndima mägedest/treppidest üles ja alla. Reisi kolmel viimasel päeval saime aga puhata, kuna rentisime auto millega avastasime võrratut mägist Põhja-Itaaliat!

Reis algas Torinost. Kõige suurem põhjus, miks me siia üldse tulime, oli Juventuse klubi ja staadium, mida Keit väga külastada tahtis. Lisaks sellele on Torino kesklinn väga ilus ja vana. Äärelinn kahjuks nii kaunis polnud, aga eks see ole igas suurlinnas nii.

​
Pärast tegusat päeva Torinos suundusime rongiga Prantsuse Riviera linnakesse Mentonisse. Rongipileti ostsin netist (www.trenitalia.it) varem juba ära ja see maksis ühele inimesele üks suund umbes 14€. Menton on võrratu väikelinn imearmsate värviliste majakestega, kauni rannaäärega, mägede ja loodusega. Peatusime hotellis Lemon, kus maksis selline tuba 55€ öö. Hotell asub kohe rongijaamakõrval. Soovitan.

Nende päevade jooksul külastasime ka Eze külakest, mis oli vaid 11min rongisõidu kaugusel Mentoni linnast. Pilet maksis vist 3€. Üldse väga lihtne on rongiga liikuda igale poole, sama rong peatus näiteks Monacos, Nice's, Marseille's ja Cannes'es. Kahjuks meil oli vaid 3 päeva seal kandis ja ei tahtnud liiga palju kohti nii lühikese aja sisse pressida.

​
Rongiga sõidad küll Eze peatusesse, aga et selle koha pärlit ehk Eze vanalinna näha pead sa rongijaama juurest bussi võtma, mis viib su mäe tippu, kus see pisikene imearmas vanalinn asub. Infolaud on kohe rongijaama kõrval ja sealt saab ka vanalinna kaarti. Bussipiletit saab osta bussijuhilt ja see maksab 1,50€

Ühel pilvisemal päeval külastasime Monaco Vürstiriiki, mille rikkus oli silmaga nähtav. Kõik sõitsid kõige uhkemate autodega, sadam oli luksusjahte täis ning iga nurga taga oli Prada või Chaneli pood. Tänavad olid puhtad ja väga kaunid. Monaco on muide 7min rongisõidu kaugusel Mentonist. Ma ei uurinud hotelle Monacos, aga kujutan ette, et odavam on peatuda näiteks Mentonis, mis on kohe Monaco kõrval.

​Prantsusmaalt sõitsime tagasi Torinosse, kus veetsime ühe öö et järgmisel hommikul rongiga Põhja- Itaaliasse sõita. Pilet Torinost Aostasse maksis umbes 10€. Aosta Valley maakond asub mägises Põhja- Itaalias. Meie korter-hotell La Luge oli Aosta linnas. Meil oli suurepärane vaade aknast ning super mõnus korter oma köögiga. Hind oli 60€ öö. Kindlasti soovitan rentida seal auto, sest ühistransport ei vii sind igale poole, näiteks meie hotelli pääses ainult autoga. Lisaks saad avastada super ilusaid kohti ja kasutada oma aega maksimaalselt seal maalilises kohas. Kuna rentisime auto viimasel minutil, maksime päeva eest umbes 45€, GPS-i rentimine maksis umbes 8€ päev. Parim firma auto rentimiseks on Europcar. Autot on võimalik ka Torinos juba rentida.


Igas külas on kirik ja loss/kindlus, mis nägid välja täpselt nagu muinasjuttudes!

Viimasel päeval lendasime Amsterdami ja veetsime mõned tunnid seal shopates. Öösel jõudsime koju :)

Kõik läks nagu plaanitud. Alustasime oma 10-nädalast reisi mägede ja matkamisega ning lõpetasime paradiisis ujumise ja päevitamisega. Bohol oli meie viimane etapp ehk kirss tordil. See on suuruselt kümnes saar Filipiinidel ja peale randade on seal ka palju muid vaatamisväärsusi. Ühe päevaga ongi tegelikult võimalik kõik need sisemaa kuulsamad vaatamisväärsused ära näha. Neid "pakette" müüb iga teine kohalik turistirohkes Alona rannas ning ka näiteks kõik taksojuhid. Me peatusime Panglao poolsaarel Alona ranna lähedal, mis on vist kõige kuulsam rand Boholil. Seda nimetatakse ka Borocay väikevennaks. Rand ise on täis paate ning restorane ja polegi väga ilus, kuid kindlasti soovitan minna kõikidesse randadesse, mis on hoopis Alona ranna kõrval, sest alles sealt leiab kauneid kohti päevitamiseks ja ujumiseks. Mõnes kallis resordis on võimalik raha eest kasutada nende korrashoitud ning luksuslikku rannajuppi, mis on täis palme, päevitustoole, võrkkiike jne! Lisaks saad tellida sööke ja jooke. Kuid kohtade arv on piiratud, seetõttu peaks kas aja kinni panema või minema varahommikul juba kohale. Ka meie viibisime ühes sellises paradiisis:

Ühel päeval otsustasime ka paaditripi (Island Hoping and Dolphin Watching) ette võtta. See algas kell 6 hommikul, sest ainult varahommikul oli võimalik delfiine näha. Kuna meie gopro juhe läks enne Boholile kolimist katki, siis ei saanud ühtegi videot ega ka veealuseid pilte teha. Saared ning nende rannad polnud suurem asi siin, kuid delfiinid ning snorgeldamine korvas selle! Snorgeldamine oli meie absoluutne lemmik siin. Nägime suuri ja värvilisi kalu, tohutuid kilpkonnasid ning isegi meremadu!


​Delfiine nägime ka, aga ainult natukene. Paate oli liiga palju, kõik ju tahtsid neid näha

Ühel päeval otsustasime siis kõik kuulsamad vaatamisväärsused läbi käia. Rentisime auto koos juhiga, kes meid kõikidesse kohtadesse sõidutas. Siit mõned neist:

​Chocolate Hills.

Cheers!

Jätsime hüvasti Palawani saarega ning lendasime Cebule. Cebu linnas olime 2 ööd ja kohe viimase päeva hommikul läksime Cebu sadamasse, et sealt Camotese saartele sõita. Pilet (iste aircon-ga) ühele inimese oli 380 pesot, ehk 7.30 €. Arvestada tuleb ka igasuguste bussi/lennu/rongi/laevaterminalide maksudega, mida siin peab maksma ja veel lisaks igasugused muud pisikesed maksud, mis Aasias nii tavaline on. Iga liigutuse eest peab eraldi maksma. Siiski need summad on pisikesed. Seekord oli sadamamaks 25 pesot nägu ehk 0.50 € ning pagasimaks oli ka 100 pesot, ehk 2€.

Kiirlaev sõitis 1.45h ning air-con puhus ikka korralikult külma. Täie raha eest. Kampsuni pidi selga panema!

Päikest♡

Viimased pildid Palawani saarel. Teeme ikka paadisõite saarekestele ja ilusatesse randadesse. Viimaseks võtsime tuuri B ning samuti olime 7 Commando rannas terve päev, kuhu pääses ainult paadiga. Üks päev rentisime jälle rolleri ja käisime saart avastamas.
Suured tänud kallile mehele, kes on viitsinud teha nii palju pilte minust igast erinevast nurgast. Ma tahan jäädvustada neid erilisi hetki. Mulle meeldib hiljem enda pilte ja blogipostitusi vaadata ning lugeda ja olla tänulik kõikide lahedate seikluste eest, mis mu elus olnud on. Tänulikkus toob kõike seda head su ellu aina rohkem juurde ♡

7 Commando on päeval tühi. See on tuuri A lõpppeatus, mis tähendab, et pärastlõunal on rand rahvast paksult täis.

Aitäh! Päikest♡

Algselt oli meie plaan veeta 5 ööd El Nidos, sõita kiirlaevaga Coronisse, veeta seal 4 ööd ning tulla tagasi ja veeta veel mõni öö El Nidos, aga tänu tsunami hoiatusele jäi meie paadireis ära (jumal tänatud, et millegi pärast olime võtnud Coronisse esimest korda meie Aasia reisi ajal seljakotirändurite hosteli, mis maksis umbes 7.50€/öö ning see oli ühtlasi ka meie odavaim majutus, mille me bookinud olime. Seega ei kaotanud me ka palju raha. Filipiinidel on tavaliselt meie majutused olnud alates 20€ öö kohta) ja olime sunnitud jääma kauemaks El Nidosse, mis polnud muidugi üldse paha. Siiski kogu meie Aasia reisi vältel oleme tundnud, et ükskõik kui ilus mõni paik ka ei oleks, ei taha me ühte kohta liiga kauaks peatuma jääda. Tore on liikuda ja uusi kohti avastada! Aga kuna meil olid juba hotellid kinni makstud, siis võtsime El Nidos ette kõikvõimalikud tuurid ja tegevused, mis seal vähegi teha andis. Samuti kammisime suure osa Palawani saarest rolleriga läbi.

Lendasime mõned päevad tagasi Cebu saare peale, kus me viibisime 2 ööd. Cebu linn ise pole midagi ilusat. Eile sõitsime praamiga Camotese saarele, kus me viibime 3 ööd ja siis suundume Boholi saarele, kuhu minek võtab meilt kahjuks terve päeva aega. Naudime oma viimast nädalat Filipiinidel ♡

Oleme Aasias juba pea 1,5 kuud ringi reisinud ja vaevu paar korda ujuma saanud! Aga teadsime, et meie viimases sihtkohas randadest juba puudu ei jää, sellepärast ka väga ei muretsenud. Ma olen juba pikka aega tahtnud Filipiine külastada, aga kuna see asub kõigest nii kaugel ja seal on piirkondi, kus meedia väitel pole turvaline olla jne siis pole sinna veel varem jõudnud.
Süda aga ei andnud ikka rahu ja nii planeerisimegi viimaseks riigiks külastada Filipiine. November-detsember pole küll veel kõrghooaeg, aga ei saa kurta. On olnud küll vihmaseid päevi, kuid ehk ongi parem(siiski on päris head ilmad olnud). Näiteks suutsime esimesel päeval Keiduga niii ära põleda, et pärast seda küll päikest ei tahtnud saada. Teisel ja kolmandal päeval oli pilvine ja sadas vihma ning meile see sel hetkel sobis. Põetasime üksteist.

Alustasime oma reisi Puerto Princesa linnast, mis on Palawani saare suurim linn, ja minu arust ka väga kole! Ma lausa ehmatasin ära, arvates, et see nüüd ongi minu Filipiinid. Muidugi Filipiinid on rohkem rannad ja loodus kui lahedad suurlinnad. Puerto Princesa näeb välja nagu küla, mis on pungil kiirtoidurestoranidest. Söömine tundub olevat üldse üks suur probleem siin, raske on midagi tervislikku leida! Igatahes viibisime Puerto Princesas ühe öö, kus ostsime vajalikud asjad poest (vein, telefonikaart jms), võtsime võimalikult palju sularaha välja, sest El Nidos ega ka mujal saarel EI SAA välismaa kaartiga sularaha vãlja võtta sularahaautomaadist ja sebisime bussipiletid Port Bartonisse.

4 tundi sõitu ja olimegi kohal- Port Barton. Turiste kordades vähem, kui El Nidos, aga hakkab ka järjest populaarsemaks muutuma. Viibisime seal lahedas rannamajakeses 2 ööd.
​

​Ilmaga väga vedas, meie ümber sadas, aga meil paistis päike. Lõpus snorgeldamise ajal hakkas lõpuks ka meil sadama, aga siis oli paadireis juba lõpusirgel. Suutsime sellel päeval nii õnnetult ära põleda. Päike on ÄÄRMISELT TUGEV siin.

​Kool.

​Port Bartonist ostsime piletid El Nidosse ja see sõit kestis kuskil 4-5h läbi mägede ja orgude ning läbi kauni looduse. El Nido on palju suurem (võrreldes Port Bartoniga) ning siin on kõvasti rohkem turiste ja seega ka rohkem poode, restorane, pubisid, baare jne. Mulle ja Keidule see sobib, meile meeldib väike melu ning võimalus valida endale söögikoht. Pealegi tunned ennast alati turvalisemalt, kui sinusugused rändajad/reisijad ümber on.

​El Nido "Must Do" on erinevad paadituurid saartele, laguunidesse ja eksootilistesse randadesse, mis asuvad El Nido lähedal. Me alustasime Tuur A-st, mis maksis 1200 pesot/inimene ehk umbes 22.50€. See kestis pea kogu päev ning sisaldas ka rikkalikku lõunasööki.

Päikest!

Pakkisime oma kodinad Ninh Binh-is kokku ja läksime öörongiga Vietnami keskele Hue linna! Ostsin rongipiletid läbi neti juba 1,5 nädalat enne minekut, et kohad oleksid garanteeritud. Valisime 2 voodikohta neljases kabiinis, sest tahtsime rohkem privaatsust ja mugavust. Odavamad variandid oleksid olnud istumiskohtad(12h istuda öösel- välistasime selle kohe) ning voodikohad kuueses kabiinis.
Alustasime kell 22.30 Ninh Binh-st ning jõudsime 10 paiku Hue-sse. Tundsime kohe, et õhk oli palju niiskem ja kuumem. Viisime oma asjad meie hotelli ning asusime kohe Hue linna avastama.

Hue-s elab üle 300 000 inimese ja on kenam linn kui Ninh Binh. On näha, et tänu kasvavale turistide arvule on hakatud korda tegema kõnniteid ning üritatakse linna atraktiivsemaks teha. Siin leidub palju hotelle, pubisid ja restorane igale maitsele. Siiski otsustasime siin peatuda vaid 2 ööd.

​HOI AN
​Hotell Hues organiseeris meile bussi Hoi An-i, milleks osutus taas kurikuulus sleeper-bus, mis on ehitatud alla 170 cm inimestele, aga kuna meil oli juba kogemus selle bussiga, siis võtsime kiiruga kohad kõige taha, kus asuvad ainukesed kohad nö pikkadele inimestele. Bussipilet oli 5€ inimene ja sõit kestis kuskil 4h. Kesklinn on siin väga armas ning on üks paljudest UNESCO maailmapäranditest, ülejäänud linn on ikka sama, nagu igal pool mujal Vietnamis. Üldiselt on nii, et mida rohkem turiste, seda kenam linn on.

Päikest ♡