Oleme Aasias juba pea 1,5 kuud ringi reisinud ja vaevu paar korda ujuma saanud! Aga teadsime, et meie viimases sihtkohas randadest juba puudu ei jää, sellepärast ka väga ei muretsenud. Ma olen juba pikka aega tahtnud Filipiine külastada, aga kuna see asub kõigest nii kaugel ja seal on piirkondi, kus meedia väitel pole turvaline olla jne siis pole sinna veel varem jõudnud.
Süda aga ei andnud ikka rahu ja nii planeerisimegi viimaseks riigiks külastada Filipiine. November-detsember pole küll veel kõrghooaeg, aga ei saa kurta. On olnud küll vihmaseid päevi, kuid ehk ongi parem(siiski on päris head ilmad olnud). Näiteks suutsime esimesel päeval Keiduga niii ära põleda, et pärast seda küll päikest ei tahtnud saada. Teisel ja kolmandal päeval oli pilvine ja sadas vihma ning meile see sel hetkel sobis. Põetasime üksteist.

Alustasime oma reisi Puerto Princesa linnast, mis on Palawani saare suurim linn, ja minu arust ka väga kole! Ma lausa ehmatasin ära, arvates, et see nüüd ongi minu Filipiinid. Muidugi Filipiinid on rohkem rannad ja loodus kui lahedad suurlinnad. Puerto Princesa näeb välja nagu küla, mis on pungil kiirtoidurestoranidest. Söömine tundub olevat üldse üks suur probleem siin, raske on midagi tervislikku leida! Igatahes viibisime Puerto Princesas ühe öö, kus ostsime vajalikud asjad poest (vein, telefonikaart jms), võtsime võimalikult palju sularaha välja, sest El Nidos ega ka mujal saarel EI SAA välismaa kaartiga sularaha vãlja võtta sularahaautomaadist ja sebisime bussipiletid Port Bartonisse.

4 tundi sõitu ja olimegi kohal- Port Barton. Turiste kordades vähem, kui El Nidos, aga hakkab ka järjest populaarsemaks muutuma. Viibisime seal lahedas rannamajakeses 2 ööd.
​

​Ilmaga väga vedas, meie ümber sadas, aga meil paistis päike. Lõpus snorgeldamise ajal hakkas lõpuks ka meil sadama, aga siis oli paadireis juba lõpusirgel. Suutsime sellel päeval nii õnnetult ära põleda. Päike on ÄÄRMISELT TUGEV siin.

​Kool.

​Port Bartonist ostsime piletid El Nidosse ja see sõit kestis kuskil 4-5h läbi mägede ja orgude ning läbi kauni looduse. El Nido on palju suurem (võrreldes Port Bartoniga) ning siin on kõvasti rohkem turiste ja seega ka rohkem poode, restorane, pubisid, baare jne. Mulle ja Keidule see sobib, meile meeldib väike melu ning võimalus valida endale söögikoht. Pealegi tunned ennast alati turvalisemalt, kui sinusugused rändajad/reisijad ümber on.

​El Nido "Must Do" on erinevad paadituurid saartele, laguunidesse ja eksootilistesse randadesse, mis asuvad El Nido lähedal. Me alustasime Tuur A-st, mis maksis 1200 pesot/inimene ehk umbes 22.50€. See kestis pea kogu päev ning sisaldas ka rikkalikku lõunasööki.

Päikest!

Pakkisime oma kodinad Ninh Binh-is kokku ja läksime öörongiga Vietnami keskele Hue linna! Ostsin rongipiletid läbi neti juba 1,5 nädalat enne minekut, et kohad oleksid garanteeritud. Valisime 2 voodikohta neljases kabiinis, sest tahtsime rohkem privaatsust ja mugavust. Odavamad variandid oleksid olnud istumiskohtad(12h istuda öösel- välistasime selle kohe) ning voodikohad kuueses kabiinis.
Alustasime kell 22.30 Ninh Binh-st ning jõudsime 10 paiku Hue-sse. Tundsime kohe, et õhk oli palju niiskem ja kuumem. Viisime oma asjad meie hotelli ning asusime kohe Hue linna avastama.

Hue-s elab üle 300 000 inimese ja on kenam linn kui Ninh Binh. On näha, et tänu kasvavale turistide arvule on hakatud korda tegema kõnniteid ning üritatakse linna atraktiivsemaks teha. Siin leidub palju hotelle, pubisid ja restorane igale maitsele. Siiski otsustasime siin peatuda vaid 2 ööd.

​HOI AN
​Hotell Hues organiseeris meile bussi Hoi An-i, milleks osutus taas kurikuulus sleeper-bus, mis on ehitatud alla 170 cm inimestele, aga kuna meil oli juba kogemus selle bussiga, siis võtsime kiiruga kohad kõige taha, kus asuvad ainukesed kohad nö pikkadele inimestele. Bussipilet oli 5€ inimene ja sõit kestis kuskil 4h. Kesklinn on siin väga armas ning on üks paljudest UNESCO maailmapäranditest, ülejäänud linn on ikka sama, nagu igal pool mujal Vietnamis. Üldiselt on nii, et mida rohkem turiste, seda kenam linn on.

Päikest ♡

Vahel ajab marru see lõputu kolimine ühest hotellist teise, asjade pakkimine ning busside ja rongidega seiklemine (mugavusest on asi tihti kaugel), aga kui me lõpuks sihtkohta jõuame, siis ununeb kõik ja naeratus tuleb näole. Ninh Binhi loodus oli ja on nii eriliselt ilus ja ürgne (kui minna turistikohtadest eemale), et eelmise päeva 7-tunnine piinarikas bussisõit ununes meil koheselt. Me olime hotelli võtnud tripadvisori soovitustel Tom Cok piirkonda, mis asub kohe Ninh Binhi linna külje all ja ühtlasi ka kaugel kärast ning lähemal sellele kaunile loodusele, kuid siiski piisavalt lähedal, et linnas poes või söömas käia.

​

Ninh Binhi linn ise meid väga ei köitnud, välja arvatud see, et liiklus oli kordades rahulikum ning paljud(siiski vähemus) kasutasid ökonoomsemat elektrilist rollerit, mida võiks kogu Aasia teha! Pärast Chiang Mai-d tunduvad kõik teised linnad....vähem atraktiivsed. Praht teede ääres on garanteeritud, igal pool. Lisaks hulkuvad koerad, lagunenud ehitised, tilu-lilu ja vilkuvad tulukesed iga poekese ees/taga/külje peal ja nii edasi. Oravatest suuremaid rotte prügikottide kallal nosimas oleme näinud igas linnas vist.

​
Me tulime aga nende "küngaste" kui looduskauni koha pärast. Ei pidanud üldse pettuma. See oli super lahe! Me, laisad turistid, rentisime populaarse jalgratta asemel rolleri, mis maksis 100 000 VND päev. Terve paak kütet maksis 65 000 VND. Kokku siis umbes 6.70€. Soovitan rentida rolleri, näed lühema aja jooksul palju rohkem ning õnneks on päeval liiklus päris rahulik. Me olime kokku 3 ööd/päeva, kuid usun, et 2 päeva on piisav aeg. Lisaks vedas meil väga ilmaga!​

Külastasime kuulsamaid kohti, nimesid ei mäleta. Tavaliselt on igal hotellil anda sulle mingisugune vaatamisväärsuste kaart. Meile oli ka suureks abiks telefoni internet. Ostsime esimesel päeval kohe kõnekaardi, mis on igati ära tasunud ja aitanud meid.

​Maagiliselt kaunis.

​Koobas.

​Teisel päeval käisime vist kõige kuulsamal 3-tunnisel paadireisil mööda jõge läbi küngaste ja koobaste. Kõik oli küll tore, välja arvatud see vaene vanem naisterahvas, kes meid ja veel kahte täisealist meest sõidutama pidi. Õnneks oli paadis veel lisaks paar miniaeru, nii võtsime kõik aerud kätte ja kühveldasime siis seda vett kõik 3 tundi. Lisaks oli neid turiste seal jõe peal nii palju. Ehk olin oma vau-efekti esimesel päeval rolleriga sõites kätte juba saanud.

Jätsime Ninh Binh-iga hüvasti ja oleme hetkel öörongis Hue linna poole, mis asub Vietnami keskel. Sõit peaks umbes 11h kestma. Päikest!

Otsustasime lubada endale 3-päevase kruiisi kuulsas Halong Bay-s, mis kuulub ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. Selles lahes asub mitmeid erineva suuruse ja kujuga saarekesi, mille vahel me siis sõitsime ja ujusime. Seal leidub ühtlasi ka palju koopaid, millest suurem osa on veel avastamata.

Firmad, kes pakuvad kruiise, on väga palju. Olime Tais, kui ma seda kruiisi otsisin ja lõpuks avastasin ennast kell 2 öösel ikka kruiisi pakkumist otsimas. Kuna see oli suhteliselt suur väljaminek, siis ma ei tahtnud pettuda. Tripadvisor ja Agoda olid mulle suureks abiks, kust ma lugesin kommentaare ja vaatasin hinnanguid. Kell 2 öösel tegin otsuse broneerida 2 ööd 3 päeva Silversea Kruiisilaeval.

Esimesel päeval algas meie bussireis Hanoist Ha Long-i. Keidu jaoks oli see piinarikas 4h, minul oli okei olla. Kuigi vahemaa on vaid 165 km, kestis reis siiski üle 4h. Vietnamis elab lihtsalt nii palju inimesi, et peaaegu kogu Vietnam on külasid ja linnakesi täis ja puudub igasugune liikluskultuur. Kohale jõudes viidi meid Silversea laevale, kus meile kohe 5-käigulist lõunat pakuti ning toavõti üle anti.

Tuppa astudes jäi kohe silma suuuurepärane vaade (vaade tuli tegelikult 1h hiljem, kui laev juba sõitis!). Lisaks sellele oli ka tuba väga kaunis ja hinnale vastav.

​Üks paljudest eelroogadest.

​Õhtul mõnulesime kõige ülemisel tekil, kus baarmanid jooki müüsid ning kus muusika mängis. Nautisime päikeseloojangut.

​Teisel päeval viidi meid terveks päevaks üle teisele paadile, mis kõige kaunim just välja ei näinud, aga pealaev pidi tagasi sadamasse minema, et uued inimesed peale võtta. Meie aga käisime ühest kohast teise, päevitasime päikesetekil, ujusime ning sõitsime kajakiga. Ei saa ka mainimata jätta seda imelist vaadet meie ümber! Ka ilmaga oli meil vedanud. Õhtul kell 17.00 saabusime tagasi pealaeva peale, puhkasime ning kell 19.00 oli maitsev 5-käiguline õhtusöök. Pärast seda said inimesed kõige ülemisel tekil muusikat kuulata ja kokteile juua. Kuna meie päev oli pikk, siis otsustasime oma tuppa puhkama minna.

​Teisel päeval külastasime näiteks pärlifarmi.

​Palju kruiisilaevu ümber Titop-i saare.

Pärast kruiisi algas meie pikk ja väsitav bussisõit Ninh Binh-i, aga see pikk sõit oli seda väärt! Päikest!